Raamatu "100 autot" uus versioon

Taavi Simson 6 aastat 1 kuu tagasi
Aastal 1984 ilmus Margus-Hans Kuuse sulest selline tore raamat nagu "100 autot." Tegemist on väga toreda ning huvitava raamatuga ning usun, et mitmele tehnikahuvilisele inimesele on see kätte juhtunud.
Paraku on sellest ajast saadik suur hulk vett merre voolanud ning ilmunud mitmeid huvitavaid ja suure ajaloolise tähtsusega autosi. Seega usun, et on aeg küps uueks versiooniks.
Siinkohal mõtlesingi pöörduda siin foorumis Autolehe poole ja soovitada uue versiooni tegemist sellest raamatust. Keeruline see olla ju ei tohiks, Autoleht on varemgi raamatuid välja andnud, näiteks "50 ideeautot."
Kui 100 olulise mudeli valik osutub keeruliseks, siis alati saab ju kaasata autoajakirjanike teistest väljaannetest, tuntud Eesti autospetse ning loomulikult ka Autolehe lugejaid.
Huvi sellise raamatu järgi on kindlasti olemas. Vähemasti ma ise usun sellesse.
JVC 6 aastat tagasi
On proovitud, aga kirjastajad on ümbermõelnud ja nüüd juba aastaid pole midagi korralikku ilmunud. Autoreid on, avaldamatta(!) väga häid pilte on, Oleks vaid rahastajaid.Raamat võiks olla ajalooline ülevaade aegumatustest autodest ja uutest huvitavatest kaasaegstest mobiilidest, millede tehnilist poolt võiks tutvustada põhjalikumalt kui ainult kubatuur ja tippkiirus ning kiirendamise numbrid. Väga hea kui raamat oleks mingis eriformaadis ja kõvade kaantega. Teema väärib ilusat köidet ja kvaliteetpaberit ning trükki.
Fänn 6 aastat tagasi
Oman pea kõiki Eesis ilmunud autoraamatuid, kaasa arvatud esimese Vabariigi aegsed - ja see rida pole tõesti kuigi pikk, kui arvata hulka koguni käsiraamatud. Peamised autorid ongi Kuuse ja Luik, kel kummalgi mitu raamatut trükimusta näinud. JVC-l on õigus, et eestikeelne kerge läbilõige autoajaloost võiks olla väga heal paberil, suures ja vahvas - ruudukujulises? - formaadis, et sellest kujuneks väärikas kink ja iga raamaturiiuli ehe. Üle 1200-1500 eksemplari sellist esinduslikku raamatut paraku ei müü. Või eksin ma? Omal ajal polnud probleem 35 000 "Sadat autot" mõne nädalaga maha müüa, kuigi hind oli kah üpris soolane - kuni 3,90 rubla 70-100 rublaste palkade juures. Aga siis oli tegemist unikaalse väljaandega mitte üksi Eestis, mitte ainult Baltikumis, lausa terves tohutu suures N Liidus, kus lääne autode tutvustamist igati pidurdada püüti.
Taavi Simson 6 aastat tagasi
Kommentaator Fänni mõtted tunduvad üsna õiged. Olen ka ise mõelnud, et trükiarv, kui taoline raamat peaks kunagi trükivalgust nägema, ei saa olla suurem kui 1000-1500. Seda seetõttu, et esiteks on sellised erialased raamatud kallid, teiseks ei ole Eestis teab kui palju paadunud autoala fänne.
Loogika tuleb ka sealt, et endal on veel üks Margus-Hans Kuuse raamat "Autod 1920-2000"ning ka selle trükiarv ei olnud teab kui suur. Neid tehti vaid 2500 kui andmed ei eksi.
Ruudukujuline formaat on üsna hea mõte. Näeb hea välja, on mugav käes hoida ja eristub teistest formaatidest. Muuseas, ka "100 autot" oli ruudukujulises formaadis. Olen mõelnud muidugi ka sellele, et võiks kaaluda A4 või natukene suuremat formaati, seda seetõttu, et minu visioonis on ühele autole pühendatud kaks lehekülge, ühel leheküljel tekst ja teisel foto(d). Kui aga on soov kirjutada ühe auto kohta rohkem, siis võib ruudukujulisest kujundusest väheks jääda, sest tekst peaks olema loetav ka väiksematele lastele ja vanematele inimestele ilma prillideta, s.t ei tohiks olla liiga väike. Muidugi päästaks see, kui ruudu mõõtmed oleks a la 250x250, näiteks.
Puudutades veelkord hinna teemat, siis usun, et raamatu edukaks osutumiseks peaks see tulema odavam kui 20€. Raamatu valmistamise rahastamiseks võib aga kasutada Hooandjat, selle abiga on edukalt toetust saanud juba mitmed raamatu kirjutamise projektid ja on näha, et mida teaduslikum-asjalikum raamat, seda kergemini tuleb vajalik finantseering kokku.
Kaasamõtleja3 6 aastat tagasi
Olen mõnelgi puhul mõelnud, kas siis eestlastest rikaste seas - erinevalt Venemaast - polegi ainsatki tehnikast tõeliselt sisse võetut, kes võiks õla mõne vajaliku, hariva teose kirjastamiseks alla panna. Kalkulatsioon ju näitaks, kas risk üldse eksisteerib, vast tuleb koguni tilluke kasum. Aga isegi kui mõne tuhande euroga kahjumisse jäädakse, ollakse korda saatnud midagi meie ühiskonnale esmavajalikku. Noorte meelitamine tõsise tegevuse juurde on probleemiks muidugi terves ilmas, aga Eesti oludes tundub see töö olema iseäranis vajalik. Hooandja-idee võib vast tõesti töötada. Kuigi, pean tunnistama, nägin hiljuti taolist situatsiooni USA vastaval saidil. Autoraamatu idee tõi kokku murdosa vajalikust summast, raamat "igatsev-hirmul koer üksinda autos" aga kolm korda enam raha, kui üldse küsiti.
lugeja 6 aastat tagasi
Ma arvan, et Kaasamõtleja3 viimases lauses seisab kibe tõde, miks autoraamatuid vähe ilmub. Vaadake Eesti raamatupoodide autoraamatute valikut, paar pildiraamatut ja äraleierdatud Clarksoni äraleierdatud jutukesed. Kui eestlastest autohuvilised ostaksid piisavalt raamatuid, küllap neid siis ka müüdaks laiemas valikus. Sama lugu ju ka originaalraamatutega, vaevalt et kirjastajad jätaksid raha vastu võtmata, pigem kardavad turgu tundavad inimesed, et jäävad autoraamatuga suurde miinusesse. Vist õigesti teevad...
Prohvet 6 aastat tagasi
Kui 1991. aasta sügisel ilmus Margus H. Kuuse "Porsche", esimene raamatuke sarjast "Väike autoraamat", kirjutas autor tagakaanel nii: "Kõik märgid näitavad, et me ka iseseisva Eesti esimestel aastatel tõeliste, nii tehnilist kui inimlikku aspekti käsitlevate autoraamatuteni ei jõua. Nagu "Autoposter+" 1989. aastal, püüab ka "Väike Autoraamat" nüüdsest leevendada nende infonälga, keda moodsa autokirjanduse puudumine viimase poole sajandi vältel pöördumatult tehnikahuvituks pole teinud. Neljakümnest leheküljest ja poolesajast pildist igas andes peaks hakatuseks piisama, et automarke, võidusõiduelu, väljapaistvaid mudeleid ning autoehituse olulisi arengusuundi lugejale lähemale tuua."
Ainuvõimalik lahendus kaks aastakümmet kestnud vaakumi likvideerimiseks on asutada odavate väljaannete sari, mida ka igal koolipoisil 3-5 euro eest võimalik osta oleks. Pole üldsegi võimatu, et ostjaid leiduks garanteeritult 3-4 tuhat, pikemas plaanis aga 6-8 tuhat. 20euroste "meesteraamatute" kirjastamise võimalikusse ma ei usu. Esmalt on vaja inimesed süvenemist nõudvaid tekste - Clarksoni jutukeste, nagu õigesti märgib "lugeja", vastandeid - lugema õpetada. Seejärel võime rääkida uhketest-paksudest emakeelsetest autoraamatutest. Kui üldse kunagi...
Ma ennustan, et need tulevad ühel heal päeval e-raamatutena, mitte eales aga trükitutena. Tuleviku infokandjatele on kergesti võimalik paigutada sadu lehekülgi teksti ja koguni tuhatkond teemakohast illustratsiooni. Sõnaga - anda ammendav ülevaade, mis ka proffi ja teemaga kursis entusiasti rahuldab.
lugeja 6 aastat tagasi
Ma väga loodan, et Prohveti ennustus läheb täide ja autoraamatud ei kao kuhugi, lihtsalt vahetavad infokandjat. Aga vaadates, kuidas noori köidab ennekõike värviliste laikude tagaajamine tahvelarvuti ekraanil ning vabadus pole enam mitte võimalus sõita sinna kuhu tahan ja millal tahan, vaid hoopis võimalus kõikjal kirjutada internetti ajuvabadusi, jään autoraamatute helge tuleviku osas paraku kahtlevaks. Kindlasti neid ilmub, seda küll, kuid nišikaubale iseloomuliku hinnaga, mis masse ei haara. Eestis pakun tõsise (mitte tüüpi suur pilt ja lühike jutuke juures) autoraamatu läbimüügiks ca 200 eksemplari, arvestatavat osa ostjaid oskaksin nimetada nimepidi.
Taavi Simson 6 aastat tagasi
Eelkommenteerijad näevad asju veidikene tumedates toonides, kuid üldiselt väga vastu vaielda ei saa.
Tõesti vastab tõele see, et noorem põlvkond vaatab asju pigem ekraanilt kui raamatust. Samas on elektroonilistel allikatel suurepäraseid lisavõimalusi, mida raamat kahjuks ei suuda pakkuda. Selleks on siis video, liikuvad pildid, audio, muudetav informatsioon jne. Samas on raamatul jälle midagi sellist, mida elektroonilistel väljaannetel kunagi olema ei saa. Selleks on hing ja emotsionaalne väärtus. Hoopis teine tunne on raamatut käes hoida, kui tuimalt arvutist midagi vaadata.
Kommentaator lugejale ütleksin, et ka autoraamat võib teoorias osutuda sama populaarseks kui "50 halli varjundit" Kõik seisneb lihtsalt müümise kunstis kui moodsamas keeles väljenduda. Paraku maksab professionaalne turundamine rohkem kui ükski autoraamat eales suudab kokku tuua. Seega peaks mõni oskuslik firma või inimene tegema seda nö heast südamest. Mis puudutab 200 eksemplari näidet, siis see number on ehk veidi liiga pessimistlik, kuid ei ole õest ka väga kaugel. Eestis ei saagi müüa suurt hulka raamatuid, sest ka inimesi ise on vähe.
Mis puudutab kommentaator Prohveti väidet, siis ehk tõesti tasub anda välja üks suur raamat mitme väiksema köitena. Esiteks muutub ühe eksemplari hind väiksemaks, teiseks tekib huvilistel kollektsioneerimis hasart kõikide köidete järele. Samas üks suur raamat on hea kätte võtta ja lihtne ühe korraga soetada. Plusse ja miinuseid on mõlemal variandil ning kaalumist tasuvad mõlemad.
Margus-Hans Kuuse 6 aastat tagasi
Olen huviga jälginud debatti, mis tegelikult kätkeb koguni ajastu filosoofia analüüsi. Haruharva kohtan sel saidil sisulisi arutlusi, mis on loomulikult kurvastav.

Käisin täna ühes Tallinna suurimas raamatupoes ega leidnud sealt tehnikraamatute riiulit. Teaduskirjandusele oli eraldatud meetri laiune riiul elik üheksandik (!) köögiraamatute alla pandust. Olukord on tõepoolest mõistusevastane.

Tehnikast vaimustuma panemine on probleem mitte üksnes Eesti jaoks. Eesti ajalugu tunneb muide ühtainsat juhtumit, kus trükiti poistele adresseeritud tehnikaväljanne, see juhtus ligi veerand sajandi eest, väljaandja oli ajakiri "Tehnika ja Tootmine". Olin ka ise kaastegev mitme artikliga, väljaande idee aga kuulus tollasele peatoimetajale Tõnu Talvarile, suurele motokrossi entusiastile. Müüdi 30 000 eksemplari. Järge paraku ei tulnud, paberipuudus oli 1990. aastal suur.

Üksnes kaks totalitaarriiki on poiste suunamisega süstemaatiliselt tegelenud, N Liit ja Saksa DV. Neil ilmusid väljaanded "Junõi Tehnik", "Tehnika -Molodjozhi" ja "Jugend+Technik" . Ma ülde ei imesta, et vene noored eesti omadest tehnikalembesemad on.

Uus "Sada autot"? Selline raamat on mul ammuilma valmis, pühendatud kahele Sajandi auto valimisele. Esimesest, mis korraldati 1990. aastal, pole Eestis keegi kuulnudki. Kuulusin üleilmsesse zhüriisse N Liidu esindajana, kuna olin ainus "planeedikuuendiku" autojakirjanik, keda läänes teati. Teisel puhul (1999) esindasin samalaadses zhüriis Eestit, ainsat endist liiduvabariiki Venemaa kõrval, keda sinna taheti. Kõik 200 pilti nominentidest on pildistatud stuudios 13x18 cm kaameraga, lisada kavatsesin ka meie Motorexil tehtud pilte, kus organiseerisin vastava näituse ja rahvahääletuse, koopiad dokumentidest jms. Teist taolist raamatut kahtedest valmistest maailmas polegi.

Ausalt, selline raamat võiks ilmuda pigem eriformaadis, erilises köites ja nummerdatud eksemplaridena, nagu Balti sakslaste aadlivappide raamat, mille hind on 50-60 eurot. Esialguselt kavandatud 220 lk asemel vast poole paksemanagi. Väärika kinkeraamatuna, mis võtab kokku "autosajandi".

Üldiselt tuleb aga toetada "Prohveti" mõtet odavast sarjast. Rääkimata on ju tuhandete markide, kümnete tuhandete mudelite, lõputu arvu auto-persoonide (inseneride, leidurite, disainerite, tööstujuhtide, võidusõitjate) lood.

Loomulikult on minu vaatepunkt, kes ma juba 1959. aastast sain rohkem autoinfot läänest kui keegi teine Eestis, hiljem aga töötasin lähedastes suhetes kümnete maailma juhtivate autokirjanike ja -ajaloolastega, drastiliselt erinev nn keskmisest.

N. Liidu lagunemine oli minu jaoks katastroof ses mõttes, et tõeliselt sügava (kalli) info vool minu aadressile lakkas varsti täielikult, selle ostmiseks aga puudub raha. Infovabadus asendus minu jaoks isiklikult infosuluga. Kõlab uskumatult küll, aga on tõsi.
Taavi Simson 6 aastat tagasi
Teha põhjalik teos sajandi auto valimisest tundub huvitav mõte. Sellist teost loeks isegi hea meelega. Eriti valimisprotsessi ja kriteeriumite kohta. Kuna 1999. aastast on palju vett merre voolanud, siis ainus, mida tollasest valimisest mäletan, on see, et võitis Ford T ning esiviisikus olid ka Mini, Citroen DS 19, volkswagen Põrnikas ja Porsche 911.
JVC 6 aastat tagasi
Ideaalne oleks, kui ilmuks sari, mis käsitleks nii autodisani kui ka tehnilist arengut, autosid, mis on jätnud jälje ajalukku, autodisaini kui kunsti, eraldi sportautosi ning samuti nii busse kui ka veoautosi.
Taavi Simson 6 aastat tagasi
Kui rääkida ajaloost ja jälje jätmisest sinna, siis mind on alati köitnud lugu Tucker Torpedost, tuntud ka kui Tucker 48 Sedan. Auto, millest on lausa eraldi film tehtud ja mida on õnnestunud ka ühel korral näha.
Väga tore, kui mõnes tulevases eestikeelses autoajaloo raamatus oleks antud isendit ja tema saamislugu lähemalt kirjeldatud. Kahju vaid, et antud mudelit toodeti vaid 51 tükki, kuid nagu iga hea mudeliga, oli konkurentide vastuseis nii suur, et tuli alla vanduda.
Filmi juurde tagasi pöördudes aga mainiksin, et mulle endale oli see inspiratsiooniks, et ka väike grupp insenere minimaalsete võimalustega suudavad tahtmise korral arendada suurepärase auto.
Sadakond 6 aastat tagasi
Ehkki mainitud raamat on Kuusel juba valmis kirjutatud, võiks kokku panna veelgi omapärasema (mille taolist ma maailmaski ei tea leiduvat, kuigi olen üpriski kursis mitme riigi autokirjastuste paksude kataloogidega) - autodest nagu Tucker, mis osutusid intetuteks pardipoegadeks, kuigi sisuliselt olid nad luiged. Prototüüpidest ja väikeseeriatest, millest kaugemale ei jõutud mitmel proosalisel põhjusel. Kas neid just sada kokku peaks olema, ei tea. Iseäranis probleemne on kindlasti ühtlase kvaliteetse fotomaterjali hankimine. Iga foto tunnustatud fotograafilt maksab väga palju. Firmad on ju reeglina hingusel, neilt kirjastus tasuta pilte ei saa. Saja auto puhul peaks pilte raamatus olema 200, teema harulduse tõttu parem kui 300 või 400.

Keegi läti emigrant on hiljuti kirjutanud veel ühe Tuckeri raamatu. Mina olen lugenud ainult toda fundamentaalset teost "The Indomitable Tin Goose", autor Charles T. Pearson, maht ca 300 lk, trükitud aastal 1960.

Taavi Simsoni algatutud mõttevahetus eestikeelse autoalase lugemisvara haleda seisundi üle on äärmiselt tänuväärne. Kas siin üldse toimub kunagi mingi murrang paremusele?
Tann 6 aastat tagasi
Vastus eelkirjutaja "Sadakond" viimasele küsimusele: ei toimu. Miks? Sest isegi kui lõpuks mingi raamat üllitatakse, siis enamik "autofänne" seda endale ei osta, kahtlustan, et osa siinkirjutajatestki mitte. Küll raamatu autoreidki leiduks, teemasid leiduks ja ka kirjastajaid leiduks, aga lugejaid ei leidu.
Kaheksandikoptimist 6 aastat tagasi
Tannil näib õigus olevat, ja sellest on siiralt kahju. Reaalainete huvilisena juba koolipõlves, paadunud tehnikahuvilisena ja üpriski korraliku sellealase raamatukogu omanikuna keeldub mõistus tõrkumast, et pisiriiigi arvukad kirjastused lasevad välja sadade kaupa kergekaalulist kaupa ja liiga vähe asjalikke raamatuid. Teatmeteoseid siiski leidub nimetatud laviini hulgas, ei sa salata.

Praktiliselt on käsitlemata aga kõik masinad, mitte ainult autod. Samuti inimesed, kes nende taga. Minu arusaamise järgi kõige väärtuslikumad inimesed meie planeedil. Nemad ju hoiavad käigus tarbimisühiskonna kui sellise. Selle hüvesid tarbime aga kõik meeleldi, mõtlemata, mis imeväel asjad ikkagi toimivad. Tegijad, leiduritest ja teadlastest seadistajate ja valveelektrikuteni püsivad paraku varjus, tühikargajad on aga esiplaanil, ikka ja alati.
Pakse ja kalleid raamatuid saab asendada ühelainsal moel - odavate broshüüride katkematu jadaga. Võtkem näiteks eeskuju brittide või itallaste vastavatest sarjadest. Ajakirjad ei hakka eales trükkima põhjalikke artikleid, selleks puudub lihtsalt ruum. Ja 75 % lugejatest on korralikud lood liiga tõsised, seeega puudub ka nõudlus.
JVC 6 aastat tagasi
Eks raamatu ostmisega ole jah nats raske, kuna vähegi huvitav raamat omab ka huvitavat hinad, aga samas ilus asi nii sisult kui välimuselt on raha väärt ja korralik raamat ei vanane, mõtlen just autoraamatut. On raske, suur, aga kui hea on hoida midagi käes, mille vaatamine ei sõltu ei netist ega e-lugeja akumahust. Ikka ostan, laseme Venemaalt tuua, kuna tuleb odvama kui Apollos ning see ei sega ei õlut juua ega musa kuulata. Hea raamat käes on ikka hea raamat. Autodest saaks nii mõnegi üllitada ja teemade valik on lai.
Taavi Simson 6 aastat tagasi
Lohutaksin veidi kommentaatoreid Tann, Kaheksandikoptimist ja JVC omalt poolt ning sõnaks, et kuigi konkreetselt autoraamatuid Eestis on tõesti vähe, siis tehnikalast ja autospordiga seonduvat kirjandust on raamatupoodides küll.
Näiteks on ilmunud 2007 Rein Luigelt raamat "Vormel 1 kuulsused." 1999 ilmus Mati Õunalt raamat "Sõjalaevad" Samuti on ilmunud Mati Õuna sulest teisigi tehnikaga seonduvaid teatmeteoseid. Lisaks ilmub, kui ma ei eksi siis aastast 2007, igal aastal "Autospordi aastaraamat." Ka on Eesti keelde tõlgitud Jeremy Clarksoni raamatuid ja teiste välismaiste kirjanike auto- ja tehnikaväljaandeid.
Ühesõnaga, seis pole küll roosiline, kuid kindlasti ei ole olukord nii hull. Muidugi oleks ka minu poolt tervitatav kui oleks rohkem eestikeelseid puhtalt autodele pühendatud teoseid. Margus-Hans Kuuse poolt pakutud raamat sajandi auto valimise teemal oleks hea algatus ning taolist raamatut loeks suure rõõmuga.
JVC 6 aastat tagasi
Siin jutt ikka autodest ja autoraamatutest ja autotehnikast. M Õunal on hoopis teine rida ja tema pole insener vaid puhas ajaloolane ning seetõttu nii mõneski asjas võib ka tema kallal norida. Tal jutt jookseb, aga see ei tähenda, et kõike mis raamatutes saab puhta kullana võtta. Üks mees ei jaksa ikka kontrollida kõike, eriti veel, kui on olemas lemmikteemad ja teemad, mis noh nii. Ehk siis M-H Kuuse ja M Õun pole võrreldavad, üks kirjutab kõigest ja teine sellest millest teab väga hästi!
Taavi Simson 6 aastat tagasi
Sellest, et jutt autoraamatutest käib, saan väga hästi aru. Mainisin lihtsalt, et tehnikaalase kirjanduse seis pole nii nutune kui arvatakse. Puhtaid autoraamatuid on tõesti vähe, millest on muidugi kahju. Muidugi õige on ka see, et kui palju neile lugejaid leiduks, kuigi arvestada võiks lugemissoovidega ka väikese arvu huviliste puhul.
Nõustun, et kaks eelpool välja toodud autorit pole omavahel võrreldavad, kuid minu jaoks üksnes põhjusel, et üks kirjutab autodest ja teine tehnikast üldisemalt. Ka ajaloolane võib kirjutada muuseas väga faktitäpseid ja tehniliselt süvitsi minevaid auto- ja tehnikaraamatuid. Kõik sõltub sellest, kui tõsiselt asi ette võtta ning kui palju aega ja kapitali on raamatu kirjutamiseks. Kõikide allikate läbi töötamine ja uurimine on kulukas lõbu.
Meenub veel üks hea raamat, küll mitte autoalane, mis hiljuti välja tuli ja esmasel vaatlusel üsna põhjalik tundus. Raamatu nimeks siis "Miks Tallinna kiirtramm valmis ei saa" Autoriks Reedik Võrno. Hariduselt ehitusinsener. Pole küll otseselt transpordialaga seotud, kuid kuna ta on kiirtrammi teema fanaatik, on osanud väga hea raamatu teha.
Seega ei maksa hinnata raamatut, antud juhul autorit, kaane järgi. Iga eluvaldkonna esindaja võib valmis teha hea sisuga raamatu teisest valdkonnast, kõik on kätte võtmise asi. Kõige tähtsam on siiski pealehakkamine ja kirjutamisoskus, sest kui ei oska huvitavalt kirjutada, siis pole vahet milline on sisu, sellist raamatut eriti ei loeta. Raamat peab olema nö apetiitne.

Lisa postitus


© auto24 AS. Ajakirja Autoleht kodulehel www.autoleht.ee avaldatud tekstide ja fotode kopeerimine ja kasutamine ükskõik millisel viisil on keelatud ilma väljaandja kirjaliku loata. Kõik õigused kaitstud.